Olgu mainitud, et mul on suhteliselt suur hirm pimedate metsade ees ning niimoodi matkamas käisin viimati kooliekskursioonidel, seega oli minu lähedastele päris suur üllatus, mis ma ühel argipäeval impulsiivselt ette võtsin.

Kõikvõimsas Facebookis kolades sattusin ühe ürituse kuulutusele, mis minus kohe huvi äratas. Kuusalu Matkaselts oli korraldamas öörännakut. Kirjelduses oli märgitud, et 20-kilomeetrine matk toimub Lääne-Virumaa piiri taga, päikesetõusu tervitatakse hommikupudruga ja sportimise asemel minnakse üheskoos lihtsalt jalutama. Olgu, ära rääkisite, Kuusalu matkasellid. Mõtlesin tõesti vaid hetke – ja juba oli kaaslane nõusse räägitud ning matkajuhi number telefoniekraanil. Alla 12 tunni oli jäänud minu esimese pikema matkani, ja seda veel hirmu tekitavas öises metsas. 

Päeva alguses olin väga elevil, siis aga hakkas elevus aegamööda haihtuma. Suurem mentaalne ettevalmistus tuli ette võtta kella viie paiku õhtul, kui olin juba tööpäevast väsinud, ilm kiskus pilve ja mõte öö veetmisest metsas hakkas hirmsaid kaadreid silme ette looma. Sundisin ennast nendest mõtetest üle olema ja peagi oli aeg end minekule seada. Termosesse kuum kohv, poest kaasa kergeid näkse ning poole kümne paiku võtsimegi kaaslasega suuna Soodla veehoidla poole. Jah, autos kuulasime ka kohustuslikku Apelsini „Matkalaulu“.

Pimedad tunnid metsa vahel

Peale mõnda valet pööret võõrastel teedel jõudsime lõpuks kohtumispaika Soodla veehoidla ujumiskohas, kus matkalisi oli ootamas suur buss, mis meid retke alguspunkti viis. 50-kohaline buss oli täis igas vanuses öörändureid. Buss sõitis pea kolmveerand tundi ja siis tuligi minna soojast-turvalisest bussist pimeda metsa vahele.

Matkajuht Enn Kirsman Kuusalu Matkaseltsist tutvustas natukene korralduslikku poolt. Esimene jõnks käis minust läbi, kui Kirsman sõnas, et taskulampi kasutada talle ei meeldi, aga need on lubatud. Sellest olenemata põlesid seltskonna peale vaid mõned üksikud lambid. Mõtlesin vaid, kas kõnnime terve aja pimeduses. Kirsman rääkis, kuidas tema sugulane käis matkal nii, et ühel olid silmad kinni seotud ja teine oli juhataja – niiviisi 20 kilomeetrit ning 20 kilomeetrit vastupidi.

Alustasime oma öist jalutuskäiku südaöö paiku. Esimesed kilomeetrid kulgesid kergelt ning pimedusega harjusin ka kiiresti. Rohu sees siristasid ritsikad ja ninna tungis pidevalt magus taimelõhn. Ei saanudki lõpuks teada, millega tegemist, aga meenutas mulle basiiliku lõhna.

Äkki oligi juba viis kilomeetrit läbitud. Õues oli kottpime ja metsa vahel paistsid vaid helendavad jaanimardikad. Väsimus ei kimbutanud üldse, aga igavus kippus kallale. Näha polnud ka suurt midagi, nii et looduse vaatamisest ei tulnud midagi välja. Loodust sai vaid kuulata. Kella ühe paiku öösel oli loodushäälte vahel kuulda äkki läheneva auto helisid. Matkalised tõmbusid tee äärde. Päris kummaline on keset paksu metsa ja teid, mis kuskile ei vii, kokku sattuda autoga. Arvan, et autojuhil oli samuti kummaline öösel näha metsas 50 matkalist, kes tee äärtes taskulampidega tema autot pingsalt jälgisid. Taskulampidega matkajad meenutasid pimedas metsas jaanimardikaid, kes ka päriselt puude all helendasid.

Seitse kilomeetrit tunni ja 15 minutiga kõmbitud. Ainukene pulssi kiirendav sündmus tol öösel oli Mähuste mäe ületamine seitsmenda-kaheksanda kilomeetri vahel. Tegemist oli väikse künkaga (pimedas vähemalt tundus nii), aga jalad olid selleks ajaks juba parajalt pehmed ka. Motiveerivaks faktoriks oli peale mäe ületamist lubatud pikem puhkepaus. Mägi ületatud, jõudsime väikese järve äärde ja aeg oli puhata. Istudes aga hakkas uni taas kiusama ja meeletu külm puges sisse. Jalad kangeks läinud, uni silmades, mõned ampsud söödud, oli aeg edasi jalutada. Minna oli rohkem, kui juba käidud oli, aga sellest polnud midagi, sest tuju oli endiselt väga hea ja ka uni kadus kõndides ära.

Kell näitas 2.45 ja ajataju oli täielikult kadunud. Arvasin, et kell on ühe-kahe vahel, mis polnud isegi loogiline, sest sel kellaajal oli meil paus. Tuju oli endiselt hea ja taevas hakkas ka vaikselt heledaks minema.

Miks me ikkagi öösel metsas oleme?

Poole nelja paiku hommikul läksin matkajate rivi etteotsa, et rääkida veidi matkajuhiga. Esimese asjana küsisin Enn Kirsmanilt, miks me öösel metsas oleme. Kirsman rääkis, et tal oli varem väike seltskond, kellega käidi pidevalt matkamas, aga ühel hetkel ei leitud selleks enam aega. „Mis öösel ikka magada, lähme öösel matkama!“ leidsid nad lahenduse. Paar korda sai seltskonnaga matkamas käidud, kui jutt laiali läks ja huvi öömatkade vastu kasvas. Mina võtsin osa juba kümnendast suuremale seltskonnale korraldatud iga-aastasest öömatkast. „Me ei tee seda tulu pärast, vaid meil on missioon, et neli korda aastas viia inimesed loodusesse,“ rääkis matkajuht. Tõsi, öömatk on üks neljast retkest aastas, mida korraldatakse. Talviti minnakse umbes 40-kilomeetrisele suusamatkale, millest pool on ilma suusaradadeta. Teine matk aastas ongi tavaliselt maikuus toimuv öörännak, mis tänavu kevadtormi tõttu edasi lükkus. Jaanipäeval käiakse jalgrattaga sõitmas ja sügisel minnakse sportlikule kõnnakule, mille kõige pikem distants on olnud üle 40 kilomeetri – Loksalt Kuusallu.  Matkasid korraldab Kuusalu Matkaselts, kus peamiselt toimetabki Enn Kirsman koos oma abikaasaga.

Tulles tagasi öörännaku juurde, rääkis Kirsman, et retke võlu peitub selles, et öösiti on loodus ju täiesti teistmoodi. Ta lisas, et kui alguses tuldi öösel jalutama peamiselt Kuusalu kandist, siis nüüd on enamik jalutajaid Tallinnast. „Facebook teeb imesid,“ ütles matkajuht. Ta rääkis ka, et üritab teha nii, et matkarajad ei korduks. Raja tegemisel on talle suureks abiks Google Mapsi rakendus, kus ta teebki esmalt raja valmis. Siis käib ta rattaga raja läbi ja võõramates kohtades vähemalt kaks korda. Vahel on juhtunud nii, et kaardil on rada olemas, aga päriselt seda enam ei ole.

Enn Kirsman on Kuusalus elanud 30 aastat. Ta töötab Loo koolis ja Tallinna Kuristiku gümnaasiumis füüsikaõpetajana. Matkamine ja looduses viibimine on talle meeldinud juba pikemat aega. Peale Kuusallu kolimist hakkas ta iseehitatud kolmekohalisel rattal poegadega koos piirkonda avastama. Praegu ütleb Kirsman, et kui panna teda Kuusalu kandis ükskõik kuhu, saaks ta 15 minutiga aru, kus ta on.

Kolmveerand neli hommikul Soodla veehoidla kaldal. Alguses planeeritud kaldaäärne tee ei olnud kahjuks kõndimiseks sobiv ja tuli valida teine. Vähemalt oli varahommikune loodus kena.

Kui kilomeeter on rohkem kui tuhat meetrit

Matkajuhiga jutustatud, uurisin, kui palju veel minna on. Vastuseks sain, et umbes viis kilomeetrit, mis tundus mulle sel hetkel tühja-tähjana. Olen nüüd täiesti aus – ega mul palju nendest viimastest kilomeetritest meeles ei ole, sest selleks ajaks oli mul valu põlvedesse löönud ja oli tunda, et keha on suuremat koormust saanud. Esialgne pidev sagin ja jutuvada olid lõppenud ning matkalistest koosnev rivi üsnagi pikaks veninud. Mina olin samuti vaikseks jäänud ja sõnu moodustada oli keeruline. Kogu minu allesjäänud energia kulus nüüd teekonna lõpetamisele. Aga mida ei tulnud, oli lõpp. Viimased kilomeetrid aina venisid ja venisid ning põlved hakkasid üha rohkem valutama. Vahepeal oli õues täiesti valgeks läinud, aga seda ei pannud ma tähelegi. Kui Kirsman hõikas, et umbes kaks kilomeetrit lõpuni, siis … oi, siis läks eriti raskeks.

Hetk kell veerand viis hommikul, mil matkajuht sõnas, et vaid paar kilomeetrit on veel minna. Öeldu peale oli kuulda ohkeid.

Viimased kilomeetrid tundusid kõige pikemate kilomeetritena. Tundsin, et kilomeeter ei olegi enam 1000 meetrit. Need viimased sammud looduskauni Soodla veehoidla kaldal tegin koos pisaratega.

Mõned minutid enne kella viit hommikul lõpetasin oma öise jalutuskäigu. Minu kella järgi oli kilomeetreid kokku 21 ja 800 meetrit veel peale. Aega kulus minu kella järgi neli tundi ja 48 minutit, kui puhkusele kulunud aeg maha arvata. Tehtud! Õnnejoovastust ja saavutustunnet tundsin, kuid välja näidata ma seda ei suutnud. Takkapihta sain veel maha istudes herilaselt nõelata.

Matka lõpus oli kõiki ootamas soe puder magusa mustikamoosiga ja kuum tee. Ma pole kunagi midagi maitsvamat söönud.

Epiloog

Nüüd olen jõudnud mõned päeva juhtunut seedida. Esiteks on minus tärganud tavalisest suurem tahe looduses viibida ja oma aega aktiivsete tegevustega sisustada. Õnneks on august matkakuu ja võimalusi on palju. Lisaks sellele, et öörännak oli tõeliselt tõhus füüsiline tegevus ja kasulik minu kehale, oli see ka vaimu tervendav kogemus. Ületasin oma hirmu pimeda metsa ees. Mul polnud isegi aega metsloomadele mõelda. Olles keskendunud matka lõpetamisele, loodusele ja värske õhu nautimisele, sai mu pea vajaliku puhkuse. Finišisse jõudmise tundeid on aga sõnadesse panna ikka veel raske.

Öörännak oli iseloomu kasvatav kogemus, mille käigus pidin end ületama. Kuigi jõudsin mitu korda mõelda, et enam ei suuda ja ei viitsi, tuli välja, et viitsisin ja suutsin küll. Mõistsin, et suudan end vajalikel hetkedel kokku võtta ja jõudu leida, ning nägin, et impulsiivsed otsused võivad vahel viia kirjeldamatute kogemusteni.

---

Loo autor on Tairi Alanurme. See ilmus Virumaa Teatajas ning on avaldatud autori ning toimetuse loal.