Kui päike hakkas 13. augustil madalamale vajuma, kogunes 15-pealine seltskond Ülgase paekalda servale, et minna koos atesteeritud giidi Kersti Lepikuga turvalisele nahkhiirevaatlusele.

Retk viis meid Ülgase endise fosforiidikaevanduse avadele ja paekalda jalamil kulgevatele radadele —kohta, kus kaevanduskäigud on juba aastakümneid olnud Eesti olulisemaid nahkhiirte talvituspaiku.

Miks Ülgase on eriline?
Ülgase on Eesti fosforiidiloo alguspaik: 1920. aastate alguses rajati siia allmaakaevandus ja rikastusvabrik, mis tegutses kuni 1938. detsembrini, mil pärast rikastustehase põlemist kaevandus suleti.

Ülgasel kaevandatud fosforiidi kiht on valdavalt moodustunud oboluskarpidest – need on tillukeste, ürgmeres elanud kahepoolmeliste loomade (Obolus) kivistunud kestad. Nad elasid Kambriumi ajastul (u 500 miljonit aastat tagasi), kui praeguse Põhja-Eesti kohal laiutas madal soe meri. Nende lubikestad sisaldasid palju fosfaati, mis aja jooksul kogunes setetesse, moodustades tumepruuni fosforiidikihi. See kiht on Põhja-Eestis õhuke (mõnekümne sentimeetri kuni meetri paksune), kuid ulatuslik, ja just see oli Ülgase kaevanduse peamine maavara.

Aastatega kujunesid kaeveõõnsustest keeruka suudmestikuga „koopad“, millel pikkus ulatub mõningatel andmetel 7..8 kilomeetrini, mis on tänaseks range kaitse all. Ülgase looduskaitseala kaitseb nii paekallast, pangametsa kui ka vanade kaevanduskäikude elustikku. Ala on osa Natura 2000 võrgustikust. Käikudes talvituvad nahkhiired.

Nahkhiired Ülgasel – kes ja kui palju?
Nahkhiiri – väikeseid öise eluviisiga lendavaid imetajaid, käsitiivalisi, kes olid 2020. aasta kuulutatud Eesti aasta loomaks, on Eestis registreeritud 14 liiki. See on enam kui viiendik Eesti imetajaliikidest! Umbes pooled meie nahkhiireliikidest lendavad talveks lõuna poole, peaaegu nagu rändlinnud, ülejäänud aga otsivad talve üleelamiseks talvituspaigad.

Ülgase on üks kahest Eesti talvitusalast, kus nahkhiirte arvukus on ajalooliselt ületanud 1000 isendi piiri. Käikudest, millest paljud on sisse varisenud, osade otsad aga turvalisuse huvides kinni aetud, on kaardistatud üle 4 km ning neis talvituvatest liikidest on siin kinnitatud kuus: tiigilendlane (Myotis dasycneme), tõmmulendlane (Myotis brandtii), veelendlane (Myotis daubentonii), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) ja Nattereri lendlane (Myotis nattereri).

Kuidas retk kulges?
Giid Kersti Lepik andis sissejuhatuseks ülevaate Ülgase käikude ajaloost, aga ka retkel jälgitavatest ohutus- ja looduskaitsenõuetest. Käikudesse sisenemine on keelatud, erandina võib Keskkonnaamet anda nõusoleku 1. juunist 15. augustini teadus- või õppetegevuseks. Nii et üldjuhul meiesugused juhuslikud inimesed kaevanduskäikudesse ei pääse – suudmed on varustatud korraliku lukustatud raudvärava ja traataiaga – kuid giid oli meie grupile taotlenud Keskkonnaametist erandi ning meil avanes eksklusiivne võimalus vaadata ka käikudesse sisse.

Umbes pooleteise tunnise maa all viibimise jooksul õnnestus meil näha umbes kolmekümmet nahkhiirt. Neid oli koobaste laes ja seintel nii ühe kui mitme kaupa, aga ka lendamas meie pealampide suunas.

Kuidas liituda sarnaste retkedega?
Parim viis nahkhiiri tundma õppida ongi tulla atesteeritud giidi juhitud õhtusele välivaatlusele.

Meid juhendanud Kersti Lepik on taolisi retki korraldanud juba aastaid, kuid tõdeb, et mida edasi, seda keerulisem on Keskkonnaametilt luba saada. Ametnikud viitavad asjaolule, et nahkhiirte kohta olevat internetist leida palju infot, pilte ja videoid, mistõttu puuduvat vajadus neid maa alla vaatlema minna. Viimane väide pani retkelised üllatuma – ka Egiptuse püramiidide või Pariisi Louvre’i või Briti Loodusmuuseumi kohta võib leida internetist või telerist tohutult materjali, ometi soovivad tuhanded inimesed neid oma silmaga näha, nii-öelda oma nahal kogeda.

Sama on lugu ka Ülgase koobastega. Olles seal korra käinud ja neid imelisi loomakesi lähedalt oma silmaga näinud, suhtud neisse sootuks teistmoodi kui pelgalt arvutiekraanilt vaadates.

Kas ka tulevikus õnnestub minna maa alla ja talvituma valmistuvaid nahkhiiri vaadelda, ei saa praegu kindlasti lubada. Kersti Lepik lubas kindlasti ka järgmiseks aastaks luba taotleda, mitu või kas üldse luba saadakse, selgub tuleva kevadel.

Täname giidi huvitava retke ning külastajaid meeldivaks kaaslaseks olemise eest, lootes kõigiga tulevikus erinevatel retkedel või sündmustel kohata.